KUIDAS ÕIGESTI MAKSTA AUTOKOMPENSATSIOONI

KELLELE SAAB MAKSUVABA HÜVITIST MAKSTA?

Maksuvaba autokompensatsiooni saab maksta ettevõtte juhatuse liikmele ja töölepinguga töötajatele.

Ettevõtte omanikele ja võlaõigusliku lepingu alusel teenust osutavatele isikutele maksuvaba hüvitist maksta ei saa.

MILLISE SÕIDUKI EEST SAAB MAKSUVABA HÜVITIST MAKSTA?

Sõiduauto võib olla töötaja omandis või kasutuses, näiteks liisingus või mõne teise pereliikme omanduses. Kuid maksuvaba hüvitist saab maksta vaid sõiduki eest,  mille kasutust suudab hüvitise saaja tõendada. Kasutusõigus on fikseeritud kas sõiduki registreerimistunnistusel või omaniku koostatud volikirjas.

Sõiduautoks loetakse M1- ja M1G kategooria sõidukeid. Kui auto ei liigitu sõiduautoks, siis need reeglid ei kehti ja maksuvaba hüvitist sellisel kujul maksta ei saa. Kui hüvitist makstakse puudega isikule, võib erandina hüvitada igasuguse mootorsõiduki kasutamise kulud.

MIS DOKUMENTIDE ALUSEL SAAB HÜVITIST TASUDA?

Hüvitise maksmiseks peab olema vormistatud tööandja kirjalik otsus, käskkiri või korraldus, milles näidatakse hüvitist saava isiku andmed, hüvitise suurus ja sõidu kuupäev või periood, mille jooksul tehtud sõite hüvitatakse. Kirjalikule otsusele tuleb lisada sõiduauto kasutamisõigust tõendava dokumendi koopia. Otsuse võib teha ka pikema perioodi kohta kui kalendrikuu.

Maksuvaba hüvitist on võimalik maksta vaid sõidupäeviku alusel. Sõidupäevik peab sisaldama järgmisi andmeid:

  • sõiduautot kasutava isiku andmed (nimi)
  • auto registreerimise number
  • läbisõidumõõdiku alg- ja lõppnäitu iga töösõidu korral
  • sõidu kuupäev ja eesmärk iga sõidu korral

Sõidupäevikut võib pidada nii paberil kui ka elektrooniliselt, kui see sisaldab kõiki eelpoolloetletud andmeid.

Sõidupäevikusse tuleb märkida vaid töösõidud, erasõite lahti kirjutama ei pea.

Hüvitist ei saa maksta tulevaste sõitude eest, vaid ainult juba tehtud sõitude eest.

Kui hüvitist makstakse ilma arvestust pidamata, on väljamakse näol tegemist palgatuluga, mis tuleb deklareerida isikustatult TSD lisal 1.

KUI PALJU SAAB HÜVITIST MAKSTA?

Sõidupäeviku alusel saab hüvitada töösõite 30 senti kilomeetri kohta, kuid mitte rohkem kui 335 eurot ühes kalendrikuus tehtud töösõitude eest.

Tööandja võib kehtestada ka madalama kilomeetri hinna, näiteks 20 senti. Kuid maksuvabastuse tingimuste täitmiseks ei tohi ületada kumbagi piirmäära.

Töötaja võib töösõite teha mitme sõidukiga, kuid maksuvaba hüvise piirmäär kuus on ikka 335€.

Töötaja võib maksuvaba hüvitist korraga saada ka mitmelt tööandjalt, maksuvaba piirmäär 335€ kuus kehtib iga tööandja puhul eraldi.

Hüvitist ei pea välja maksma igas kuus, võib maksta ka mitme kuu eest korraga või ka aasta lõpus kõigi kuude eest.

Piirmäärasid ületav hüvitise summa loetakse erisoodustuseks. Erisoodustuse summa arvestatakse iga kuu kohta, mil arvestusliku hüvitise summa oli suurem kui piirmäär. Erisoodustus tuleb deklareerida siis kui väljamaksmine toimus.

Hüvitis sisaldab kõiki auto tavapärase kasutamisega seotud kulusid nagu kütus, kindlustus, rehvivahetus, hooldus jne. Hüvitise saaja ei pea tööandjale esitama ühtegi muud kuludokumenti peale sõidupäeviku.

Ettevõtte kuludes ei saa enam maksuvabalt kajastada sama sõiduki kuludokumente nagu kütusetšekke, remondiarveid. Kuludokumentide alusel isikliku sõiduauto kasutamine töösõitudeks on erisoodustus.

Erandina saab kuludokumentide alusel isikliku sõiduauto kulutused hüvitada, kui minnakse isikliku sõiduautoga lähetusse. Nende kulude hüvitamisel lähtutakse Vabariigi Valituse  lähetuse määrusest.

Tööülesannete täitmisega seotud parkimistasu võib hüvitada eraldi.

KAS SAAB HÜVITADA TÖÖ JA ELUKOHAVAHELISI SÕITE?

Üldiselt töö ja elukohavahelisi sõite töösõitudeks ei loeta ning neid maksuvabalt hüvitada ei saa. Kuid teatud tingimuste täitmisel on see siiski võimalik.

Töö- ja koduvahelisi sõite saab käsitleda töösõiduks, kui ühiskondliku transporti kasutades ei ole võimalik seda teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga või kui töölepinguga töötaja elukoht asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel töökohast.

Sellisel juhul saab need sõidud kajastada sõidupäevikus kui töösõidud ning neid saab maksuvabalt hüvitada piirmäära 335€/ kuus ulatuses.

Puudega isikule saab hüvitada piirmäära ulatuses töö- ja elukohavahelised sõidud, kui nende üle peetakse arvestust ning töötajal ei ole võimalik kasutada ühistransporti või selle kasutamine põhjustab töötajale liikumis- ja töövõime olulist langust.

Töö- ja koduvahelisi sõite ei saa maksuvabalt hüvitada põhjendusega, et töötajal on lihtsam ja mugavam kasutada isikliku sõiduautot kui kasutada ühiskondliku transporti. Maksuvabalt saab hüvitada töö- ja koduvahelisi sõite juhul, kui see on eelkõige vajalik tööandjale tema tegevuse toimimiseks. Igale töötajale hüvitise maksmist tuleb eraldi hinnata tulenevalt töötaja elukohast, töökohustustest, tööpäeva algusest, ühistranspordi kasutamise võimalustest jne. Kõiki neid asjaolusid arvestades saab tööandja otsustada, kas kodust tööle sõitude maksuvaba hüvitamine on põhjendatud või mitte.

KAS AUTOKOMPENSATSIOON TULEB DEKLAREERIDA?

Autokompensatsiooni väljamakseid ei deklareerita igakuiselt.

Kalendriaastal välja makstud hüvitised tuleb deklareerida järgneva aasta 1.veebruariks deklaratsioonil INF 14. Väljamaksed deklareeritakse kassapõhiselt, s.t. näidatakse kalendriaasta jooksul töötajatele väljamakstud hüvitiste summa kokku.

Deklaratsioonile kantakse hüvitise saava isiku ees- ja perekonnanimi, isikukood, väljamakstud hüvitise koondsumma, kuude arv (mitme kuu eest hüvitist maksti) ja auto registrimärk.

Kui töötaja kasutas kogu kalendriaasta jooksul ühte sõiduautot, siis näidatakse väljamakstud hüvitise summa ühel real. Kui mitut autot, siis mitmel real.

Vormil INF 14 ei näidata väljamakseid isikliku sõiduauto lähetuses kasutamise eest, kui lähetusega seotud kulud kompenseeriti dokumendi alusel vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusele nr. 110.